Ulvi Tallo ja Helari Pallas: üks pluss üks võrdub nüüd neli

Kui digiallkirjade tint oli Grow Finance’i ja Pallas & Partnerite ühinemislepingu failidel kuivanud, võtsime Ulvi Tallo ning Helari Pallasega aega, et rääkida lahti ühinemise tagamaad ning kaasaegse raamatupidaja töö olemus.

Kaks tubli raamatupidamisbürood panid osakud ühte kappi ja on nüüd üks suur ja tubli raamatupidamisbüroo. Miks?

Ulvi: Väikeselt tegutsedes saadki teha ainult väikeseid asju ning sul ei teki võimalustteha midagi suuremat ja ägedamat. Täna on meil majas raamatupidajad, maksu- ja finantskonsultandid. Kui teed üksi pisikeselt raamatupidamist, siis sul puuduvad vahendid, et pakkuda sinna kõrvale muid teenuseid. See on suurema ettevõtte eelis. Pluss see, et igasugused lahendused, digilahendused ja muud – ühe inimese peas ei saa olla nii palju mõtteid ega lahendusi kui mitmekümne peas. Raamatupidamise valdkonnas on tänapäeval nii palju digilahendusi, mille abil teha tööd efektiivsemaks. Selleks on vaja inimesi, kes aitavad nende asjadega edasi minna. Üksi väikselt tehes sa ei saa pakkuda nii professionaalset ja mitmekülgset teenust, saadki pakkuda ainult raamatupidamisteenust.

Helari: Arvete sisestamise teenust.

Ulvi: Jah. Et enamat pakkuda, pead olema juba suurem tegija. Väiksena see pole võimalik.

Et siis mõlemal ettevõttel tuli sisemise ressursi pealt laienemise võimekuse piir ette?

Ulvi: Jah.

Helari: Ja kui omaniku-juhi seisukohast võtta, siis väikeses büroos suudad sa küll vajadusel raamatupidajale asendaja leida, aga sa ei suuda endale asendajat leida. Kui on mitu partnerit, võid ühel hetkel minna puhkama nii, et ei tee puhkuse ajal iga päev kaugtööd. Mitte, et ma ei veedaks praegu osa aastast välismaal, aga alati on seal kaasas käinud tööarvuti ja iga päev ka mingi tööasi, mida mul pole olnud võimalik delegeerida. Eks mulle oli see ka üks põhjus ühinemiseks, et saab puhata ilma töötamata ja ülesandeid delegeerida.

Ulvi: Ja me kuulume nüüd rahvusvahelisse GGI gruppi, kus on ka teised raamatupidamis- ja audiitor- ja advokaadibürood. Ma olen käinud kümme aastat grupi ühissündmustel ja seal mulle ühel hetkel öeldi, et Ulvi – sa oled üksi seal, kas sa ei tunne, et sulle ei tule ükski suurklient sellepärast, et sa oled oma firma kõige suurem risk? Kui sinuga midagi juhtub, siis kliendil puudub turvalisus. Partnerite arvu vähesus on suur risk suurtele klientidele ja nad ei vali sellist firmat teenusepakkujaks.

Ja nüüd sündis siis müügitulu pealt vaadates kohe Eesti esikolmikusse kuuluv raamatupidamise- ja finantsnõu büroo?

Helari: Selle alusel oleme esikolmikus küll. Eestis on üle viie tuhande ettevõtte, neist kümne ja enama töötajaga on ligikaudu kakskümmend viis, viie ja enamaga sada ning kolme ja enamaga sada viiskümmend. Ja üheinimese firmad pole päris bürood, vaid näiteks teeb raamatupidaja põhitöökoha kõrvalt veel kellelegi raamatupidamist.

Ulvi: Nii kümme aastat tagasi oli kolme ja enama töötajaga raamatupidamisbüroosid alla saja, üle kümne töötajaga oli kuus-seitse. Töötajate arvu kasv büroo kohta on olnud pidev. Ja mullu tegid kakskümmend suuremat ettevõtet 35 protsenti turu käibest. Kui me arvestame, et ettevõtteid on viis tuhat, siis on see protsent päris muljetavaldav.

Helari: Kui veel statistikat vaadata, siis Soome raamatupidamise turu müügitulu oli kümme korda suurem Eesti omast. Aga nende rahvaarv pole kümme korda suurem. Siin on kasvuruumi päris palju. Suund on ikka büroost teenuse tellimise, mitte oma raamatupidaja palkamise peale võetud maailmas.

Ulvi: Ja kõik raamatupidamisbürood maailmas laienevad kiiresti, laienevad kiiremini audiitorbürood. See käib digitaliseerimisega kaasas. Raamatupidamine pole enam nii suur töö, et selleks eraldi inimest palgata. Ma võin tuua näiteks Rantalaineni, meie Soome partneri. Neil suurenes vahepeal töötajaskond aastas saja inimese võrra. Tänaseks peaks neil olema üle kaheksasaja töötaja palgal. Ja nad pole Soome suurimad.

Ja teie puhul – kes millise kompetentsiga ühisettevõtetesse panustab, kellel olid kõvemad nõustajad, kellel raamatupidajad?

Ulvi: Kompetents mõnes kohas kattus. Meil oli maksupoolt rohkem vast. Aga nüüd koos ehitame selle õige teenuste paketi alles välja. Mõlemalt poolt oli seda kompetentsi üsna võrdselt ja nüüd sünnib sellest sünergia. Üks pluss üks peab tekitama meie puhul kolme, puhas raamatupidaja loogika.

Helari: Me mõlemad olime seisus, kus me teadsime, keda meil on meeskonda vaja juurde, aga puudusid selleks vahendid, polnud piisavalt kliente. Täna on meil kahepeale kokku neid kaheksasada ja me näeme päris palju veel kasvuruumi. Ja kui on vaja midagi ettevõtte sees arendada, siis kui laua ümber on rohkem inimesi, tuleb ka parem plaan, kuidas seda teha. Ise oma peas ei mõtle mitme eest asju läbi, midagi jääb kahe silma vahele ja pärast kulutad vigade paranduse peale.

Ja mida võidab sellest kõigest klient?

Helari: Nagu Ulvi juba ütles, siis mida rohkem partnereid ettevõttes, seda kindlam tunne kliendil. Suurem klient otsib võrdset partnerit. Ta ei taha olla ühe raamatupidajaga, kes ühel hetkel läheb näiteks lapsepuhkusele, sest raamatupidajad on reeglina naised. Või vahetab hoopis eriala.

Raamatupidaja on oluline isik ettevõtte juures ja ei saa nii, et kui teada pole, siis on asjad seni ootel ega liigu. See on oluline, sest me oleme püsipartnerid oma klientidele. Me mõlemad oleme ju oma ettevõtetega turul olnud nii kakskümmend aastat, teenuse järjepidevus on oluline.

Järjepidevus ning areng. Mis on teie meelest olnud need raamatupidamise valdkonna kõige ägedamad arengud?

Ulvi: Kui mina alustasin, kui ma diplomi sain, oli veel nõukogude aeg. Kui ma sain oma esimese diplomi, see oli selline pisike leht, viskasin ma selle nurka ja ütlesin emale, et minust ei saa elu sees raamatupidajat! See on ju nii nüri! Tegelikult oli see nüri sellepärast, kuidas seda siis tehti ja õpetati. Siis käis see töö paberil. Kui ma läksin esimest korda tööle, kandideerisin assistendiks, oli see mul CV-s kirjas, et olen õppinud raamatupidamist. Loomulikult pandi mind raamatupidamist tegema. Õnneks algas siis arvutite ajastu. Firmad jaksasid osta arvuteid, mis olid toona kallid. Ja nii ma sain tuttavaks Exeliga. Ja edasi mind on huvitanud see IT-pool, kuidas sa saad tehnikat enda kasuks tööle panna. See on vahva ja äge.

Laienemise mõttes ka – ma näen, kuidas üksinda ei saa kõiki vidinaid ära kasutada, on vaja tervet meeskonda kaasa mõtlema ja töötama. See on see, mis mul paneb raamatupidamise juures silmad särama, kui ma näen, kuidas tehnoloogia enda kasuks tööle panna, teha asju paremini, kiiremini ja lihtsamini.

Helari: Kui mina raamatupidamist õppisin, tuli juba andmeid arvutisse sisestada, kuigi arvutati ka paberil. Kes mind teavad, siis mulle ei meeldi lolluste peale aega kulutada. Ma pigem süvenen algul rohkem, teen asja põhjalikult selgeks ja tööprotsessi optimaalseks. Kusjuures ma räägin seda ka klientidele, kuidas asju efektiivsemalt teha. Selleks peab kuuks ajaks mugavustsoonist välja astuma, kuna kümme aastat on asju tehtud teatud viisil. Aga 99 protsenti juhtudest öeldakse pärast, et see oli õige asi, mida sa soovitasid. Aga tagasi enda juurde tulles, siis kui ma keskkooli lõpetasin, soovitud erialale ülikooli ma sisse ei saanud. Siis läksin majanduskooli ukse taha, kus oli raamatupidajate vastuvõtt. Ma olin seal ainke mees! Loomulikult keerasin jalapealt ringi ja läksin ära. Lõpuks õppisin haldusjuhtimist ülikoolis. Mis osutus ülimalt nüriks, sest ma olen elu aeg teadnud, et minust riigiametnikku ei saa, mu mõttemaailm on liiga teistsugune selleks. Ja kõige huvitavam õppeaine oli hoopis raamatupidamine. Ja nii ma hakkasingi sellega otsast pihta kooli kõrvalt ühes büroos raamatupidaja õpilasena. Ja mulle see töö meeldis! Mitte küll arvete sisse toksimise kindel rutiin, seda ma väga ei talu, kuid see osa tööst ärgitas mind otsima lahendusi, kuidas selliseid tegevusi automatiseerida. Ja ma ka nägin erinevaid ettevõtteid, mõistsin nende probleeme ja minu maailmapilt avarnes. Kusjuures kui sa omad teadmisi raamatupidamisest, teeb see elu ettevõtjana lihtsamaks. Mul pole siiani selle vastu midagi, kui ma pean olema enda raamatupidaja.

Miks on raamatupidaja nii-öelda naiste amet, kui tugevalt see soostereotüüp paika peab?

Ulvi: Traditsiooniliselt on raamatupidamine olnud meeste ala. Ja mujal on see endiselt meeste ala. Välja arvatud Ida-Euroopas. See on sellepärast nii, et seda ametit hinnati nõukogude ajal vähe, palgad olid üliväikesed ja kus on palgad väikesed, sinna lähevad tööle pigem naised. See oli alamakstud ala ja suure vastutusega. Kui ma käisin koolis, hirmutati meid sellega, et kui üks rubla on vahet, siis sa lähed kinni. Kui bilanss ei lähe kokku. Ja siis tekkis mul trots, et mis mõttes sa lähed mingi mõttetu rubla pärast vangi, loomulikult ma ei lähe raamatupidajaks! Liiga suur vastutus selle palga juures. Ja see on terve Ida-Euroopa eripära. Ja nendes maades on raamatupidamistöö hinnad ka madalamad. Kui ma käin Grow grupi kohtumistel, siis büroosid juhtivad naised on seal kõik Ida-Euroopast. Ja Hiinas on see ka naiste ala, vist ka samadel põhjustel, aga ma ei oska seda täpsemalt kommenteerida.

Helari: Meil kahepeale kokku pole ühtegi meessoost raamatupidajat.

Ulvi: Mul on olnud. Aeg-ajalt.

Helari: Tööl ka?

Ulvi: Jah.

Helari: Ma pole küll näinud.

Ulvi: Aga see naistetöö aspekt, see on suhtumine ja seda täna ei muuda. Kassapidajad ja raamatupidajad on suures pildis naised. Aga eks see mingil ajal hakkab muutuma, kui andmesisestustööd on veel vähem ja rohkem on tarka tööd. Sest raamatupidamine suundub sinna, et on vaja digiteadmiste ja analüüsivõimega inimesi ja vähem andmesisestajaid.

Lugesin ükskord teooriat, kuidas leida hea raamatupidaja. Anna kandidaatidele loominguline ülesanne ja vali välja kõige kehvem sooritaja. Siis on kindel, et raamatupidaja ei hakka tagaselja oma peaga oma kasuks mõtlema…

Ulvi: Meil selliseid töötajaid ei ole. Meil on kõik loogilised ja loomingulised.

Helari: Öeldakse tõesti, et raamatupidaja ei tohi olla loominguline….

Ulvi: Tegelikkuses see ei vasta tõele! Siin peab olema päris palju loomingulisust inimese sees, mis puudutab kellegi maksu- ja kuluarvestust, siis läheb seda loomingulisust tarvis. See pole kuivikute töö, kuigi kuvand on endiselt selline, et raamatupidaja on kuivikust keskealine naine. Mullegi öeldakse, et oi – sa ei näe üldse välja nagu raamatupidaja! Helari kohta saab sama öelda. Äkki me sellepärast teemegi asju teisiti, sest ei näe välja nagu stereotüübid.

Helari, on sind siis imelikult vaadatud, kui sa raamatupidajana mõne firma kontorisse astud?

Helari: Ma ei mäleta väga seda aega, kui ma läksin oma esimese tööandjaga kuhugi ettevõttesse ja mind tutvustati kui tulevast raamatupidajat. Ma ise ei tundnud seda tol hetkel. Kui ma täna lähen kuhugi, siis ettevõtte juhina ja siin on elementaarne, et olen mees. Varasemalt, kui põhitöö oligi raamatupidamine, siis vaadati küll seltskonnas huvitavalt. Aga inimesed, kes ei tea, mida raamatupidaja tegelikult teeb, kujutavad seda tööd hoopis teisiti ette. Et mis see siis on, toksid arveid sisse? Tegelikult on see vast kolmandik raamatupidaja tööst. See pole raamatupidamine, see on andmesisestus. Ja inglise keeles on kaks erinevat sõna “bookkeeper” ja “accountant”, need ongi kaks erinevat ametit.

Ja meie raamatupidaja on saksa “buchhalteri” otsetõlge ja vene keeles ongi raamatupidaja saksa päritolu võõrsõna. Igatahes – kes on tänapäeval selline raamatupidaja, kelle võtaks kohe tööle?

Ulvi: Mul tuleb esimesena kohe meelde proaktiivsus. Raamatupidaja kõlab nagu peaks raamatuid, nagu oleks raamatukoguhoidja, oled üksi ja kellegagi ei suhtle. Raamatupidaja peab suhtlema, olema avatud inimene. Ütleb, mis talle ei meeldi ja mis talle meeldib. Ja hea õppija, elukestev õpe käib selle töö juurde tänapäeval, sa pead olema valmis uusi võtteid juurde õppima, see annab karjäärile hoogu juurde ja teeb töö lihtsamaks. Vanadesse harjumustesse kinni jäämine ei vii edasi. Ja mõned paraku ei suuda õppida.

Helari: Klienditeenindaja osa on raamatupidaja töövoos päris palju, aga seda on raske õpetada. Kerge on õpetada käibe- või tulumaksuseaduste nüansse, suhtlusoskust mitte. Aga see on oluline, nagu ka kliendi mõistmine, et me ei tee raamatupidamist endale, vaid teenust talle. Ja see mõtteviisi muutus käib paljudel inimestel raskelt. Aga kui sa pakud kliendile teenust, mis teda ei kõneta, on see teenus lühiajaline.

Ulvi: Kliendist aru saamine, kas ja kui palju me saame tema probleeme lahendada, see on tähtis. Muidugi saaks lahendada kõiki tema probleeme, aga osade probleemide lahendamise eest pole kliendid veel valmis maksma.

Aga kuidas on muutunud raamatupidaja ülemuseks olemine, näiteks viimase kahe aastaga?

Ulvi: Viimase kahe aastaga? Näiteks on meil alati olnud kodukontori võimalus ja mul on olnud raske selgitada nii töötajatele kui klientidele, et videokõne on väga okei asi. Ma nägin jubedat vaeva! Selles mõttes olen ma hästi tänulik koroonaviirusele. Me teeme korra kvartalis töötajate rahulolu uuringuid. Ja kui koroona hakkas, tõusid näitajad lakke. Nad said olla veel rohkem kodus ja see andis positiivse efekti. Mingi aja pärast aga tekitas vastupidise efekti, et nüüd tahaks tulla juba tööle tagasi. Et täna on see soodustus, kui töötajad saavad käia kontoris. Vanasti oli vastupidi. Jah, me pakume oma töötajatele kontoris töötamise võimalust.

See kõlab naljakalt.

Helari: Aga nii see on praegu. Kuid kui me võtame nüüd olukorra turul, siis koroona ja sellest tingitud majandusraskused panid ettevõtteid mõtlema, kas neil on vaja oma raamatupidajat palgal hoida või tasub raamatupidamist teenusena sisse osta. Et turule annab praegune aeg kindlasti hoogu juurde.

Ulvi: Ja me näeme oma ettevõtte pealt, et annabki hoogu juurde. Me nägime seda ka eelmise kriisi ajal, et see turg ei lange ära.

Kuulge, aga siis võib ju öelda, et raamatupidamine on moodsa hipsteri unistuste amet – tööta kust tahad ja millal tahad, loevad ainult tähtaeg ja töö tehtud saamine?

Ulvi: On küll. Kusjuures meil on nüüd ka uus kontor. Selle kujundamisel lähtusime, et ta näeks pigem välja nagu idufirma hipsterlik kontor, kui selline tavaline kontor.

Helari: Mina olen seda aastaid öelnud töötajatele, et minu jaoks on see okei, kui te lähete pimedal ajal Hispaaniasse ja teete oma tööd sealt. Ma ei näe ühtegi takistust. Meil on olemas kõikvõimalikud sidevahendid. Minu jaoks on alati oluline meeskonna tunnetust, et kui ei kuule ja ei näe teisi, siis sa nagu kaod meeskonnast ära. Aga kui suudad seda hoida, siis kindlasti on see asukohavaba töö.

Ulvi: Peab ainult klientidele soovitama digilahendusi, et ka nemad saaksid võimalikult lihtsalt arveid ja dokumente edastada. Me ise tunnetame, et meil on selline äge digifirma, mitte paberfirma.

Ja inimesed tahavad tööle tulla? Mida see neile annab võrreldes kuhugi palgaliseks raamatupidajaks minemisega?

Helari: Vanasti oli arvamus, et bürood maksavad raamatupidajale kõige madalamat tasu ja tööd on palju.

Ulvi: Ja koheldakse halvasti. Selline kuvand on olnud büroodel seni. Aga see kuvand on muutumas, et just raamatupidamisfirmad on ägedad. Ja neisse tahetakse tulla tööle rohkem, kui minna kuhugi raamatupidajaks. Ja näeme just suuremate büroode põhjal, et see ägeda koha kuvand on peale tulemas. Meil on ka rohkem erinevaid juhtumeid, siin ei hakka kunagi igav.

Helari: Sul pole kunagi sama päev. Kogu aeg elu muutub, kliendid muutuvad. Kuigi mul on ka kliente aastast 1997. Aga kõik muutub, tulevad uued digilahendused, maksuseadused muutuvad. Inimene, kes tahab areneda, tema tuleb pigem raamatupidamise büroosse tööle, kui inimene, kes tahab mugavalt oma palga välja teenida. Siin peab arenema, ei saa vana rasva peal tiksuda.

Ulvit ja Helarit küsitles vabakutseline reklaamikirjanik-sisulooja ning endine Eesti Päevalehe ajakirjanik Mart Niineste.