Kui digiallkirjade tint oli Grow Finance’i ja Pallas & Partnerite ühinemislepingu
failidel kuivanud, võtsime Ulvi Tallo ning Helari Pallasega aega, et rääkida lahti
ühinemise tagamaad ning kaasaegse raamatupidaja töö olemus.
Kaks tubli raamatupidamisbürood panid osakud ühte kappi ja on nüüd üks suur ja
tubli raamatupidamisbüroo. Miks?
Ulvi: Väikeselt tegutsedes saadki teha ainult väikeseid asju ning sul ei teki võimalust
teha midagi suuremat ja ägedamat. Täna on meil majas raamatupidajad, maksu- ja
finantskonsultandid. Kui teed üksi pisikeselt raamatupidamist, siis sul puuduvad
vahendid, et pakkuda sinna kõrvale muid teenuseid. See on suurema ettevõtte eelis.
Pluss see, et igasugused lahendused, digilahendused ja muud – ühe inimese peas ei saa
olla nii palju mõtteid ega lahendusi kui mitmekümne peas. Raamatupidamise
valdkonnas on tänapäeval nii palju digilahendusi, mille abil teha tööd efektiivsemaks.
Selleks on vaja inimesi, kes aitavad nende asjadega edasi minna. Üksi väikselt tehes sa ei
saa pakkuda nii professionaalset ja mitmekülgset teenust, saadki pakkuda ainult
raamatupidamisteenust.
Helari: Arvete sisestamise teenust.
Ulvi: Jah. Et enamat pakkuda, pead olema juba suurem tegija. Väiksena see pole
võimalik.
Et siis mõlemal ettevõttel tuli sisemise ressursi pealt laienemise võimekuse piir ette?
Ulvi: Jah.
Helari: Ja kui omaniku-juhi seisukohast võtta, siis väikeses büroos suudad sa küll
vajadusel raamatupidajale asendaja leida, aga sa ei suuda endale asendajat leida. Kui on
mitu partnerit, võid ühel hetkel minna puhkama nii, et ei tee puhkuse ajal iga päev kaugtööd.
Mitte, et ma ei veedaks praegu osa aastast välismaal, aga alati on seal kaasas
käinud tööarvuti ja iga päev ka mingi tööasi, mida mul pole olnud võimalik delegeerida.
Eks mulle oli see ka üks põhjus ühinemiseks, et saab puhata ilma töötamata ja
ülesandeid delegeerida.
Ulvi: Ja me kuulume nüüd rahvusvahelisse GGI gruppi, kus on ka teised
raamatupidamis- ja audiitor- ja advokaadibürood. Ma olen käinud kümme aastat grupi
ühissündmustel ja seal mulle ühel hetkel öeldi, et Ulvi – sa oled üksi seal, kas sa ei tunne,
et sulle ei tule ükski suurklient sellepärast, et sa oled oma firma kõige suurem risk? Kui
sinuga midagi juhtub, siis kliendil puudub turvalisus. Partnerite arvu vähesus on suur risk
suurtele klientidele ja nad ei vali sellist firmat teenusepakkujaks.
Ja nüüd sündis siis müügitulu pealt vaadates kohe Eesti esikolmikusse kuuluv
raamatupidamise- ja finantsnõu büroo?
Helari: Selle alusel oleme esikolmikus küll. Eestis on üle viie tuhande ettevõtte, neist
kümne ja enama töötajaga on ligikaudu kakskümmend viis, viie ja enamaga sada ning
kolme ja enamaga sada viiskümmend. Ja üheinimese firmad pole päris bürood, vaid
näiteks teeb raamatupidaja põhitöökoha kõrvalt veel kellelegi raamatupidamist.
Ulvi: Nii kümme aastat tagasi oli kolme ja enama töötajaga raamatupidamisbüroosid
alla saja, üle kümne töötajaga oli kuus-seitse. Töötajate arvu kasv büroo kohta on olnud
pidev. Ja mullu tegid kakskümmend suuremat ettevõtet 35 protsenti turu käibest. Kui me
arvestame, et ettevõtteid on viis tuhat, siis on see protsent päris muljetavaldav.
Helari: Kui veel statistikat vaadata, siis Soome raamatupidamise turu müügitulu oli
kümme korda suurem Eesti omast. Aga nende rahvaarv pole kümme korda suurem. Siin
on kasvuruumi päris palju. Suund on ikka büroost teenuse tellimise, mitte oma
raamatupidaja palkamise peale võetud maailmas.
Ulvi: Ja kõik raamatupidamisbürood maailmas laienevad kiiresti, laienevad kiiremini
audiitorbürood. See käib digitaliseerimisega kaasas. Raamatupidamine pole enam nii
suur töö, et selleks eraldi inimest palgata.
Ma võin tuua näiteks Rantalaineni, meie Soome partneri. Neil suurenes vahepeal
töötajaskond aastas saja inimese võrra. Tänaseks peaks neil olema üle kaheksasaja
töötaja palgal. Ja nad pole Soome suurimad.
Ja teie puhul – kes millise kompetentsiga ühisettevõtetesse panustab, kellel olid
kõvemad nõustajad, kellel raamatupidajad?
Ulvi: Kompetents mõnes kohas kattus. Meil oli maksupoolt rohkem vast. Aga nüüd koos
ehitame selle õige teenuste paketi alles välja. Mõlemalt poolt oli seda kompetentsi üsna
võrdselt ja nüüd sünnib sellest sünergia. Üks pluss üks peab tekitama meie puhul kolme,
puhas raamatupidaja loogika.
Helari: Me mõlemad olime seisus, kus me teadsime, keda meil on meeskonda vaja
juurde, aga puudusid selleks vahendid, polnud piisavalt kliente. Täna on meil kahepeale
kokku neid kaheksasada ja me näeme päris palju veel kasvuruumi.
Ja kui on vaja midagi ettevõtte sees arendada, siis kui laua ümber on rohkem inimesi,
tuleb ka parem plaan, kuidas seda teha. Ise oma peas ei mõtle mitme eest asju läbi,
midagi jääb kahe silma vahele ja pärast kulutad vigade paranduse peale.
Ja mida võidab sellest kõigest klient?
Helari: Nagu Ulvi juba ütles, siis mida rohkem partnereid ettevõttes, seda kindlam tunne
kliendil. Suurem klient otsib võrdset partnerit. Ta ei taha olla ühe raamatupidajaga, kes
ühel hetkel läheb näiteks lapsepuhkusele, sest raamatupidajad on reeglina naised. Või
vahetab hoopis eriala.
Raamatupidaja on oluline isik ettevõtte juures ja ei saa nii, et kui teada pole, siis on asjad
seni ootel ega liigu. See on oluline, sest me oleme püsipartnerid oma klientidele. Me
mõlemad oleme ju oma ettevõtetega turul olnud nii kakskümmend aastat, teenuse
järjepidevus on oluline.
Järjepidevus ning areng. Mis on teie meelest olnud need raamatupidamise
valdkonna kõige ägedamad arengud?
Ulvi: Kui mina alustasin, kui ma diplomi sain, oli veel nõukogude aeg. Kui ma sain oma
esimese diplomi, see oli selline pisike leht, viskasin ma selle nurka ja ütlesin emale, et
minust ei saa elu sees raamatupidajat! See on ju nii nüri! Tegelikult oli see nüri
sellepärast, kuidas seda siis tehti ja õpetati. Siis käis see töö paberil.
Kui ma läksin esimest korda tööle, kandideerisin assistendiks, oli see mul CV-s kirjas, et
olen õppinud raamatupidamist. Loomulikult pandi mind raamatupidamist tegema.
Õnneks algas siis arvutite ajastu. Firmad jaksasid osta arvuteid, mis olid toona kallid. Ja
nii ma sain tuttavaks Exeliga. Ja edasi mind on huvitanud see IT-pool, kuidas sa saad
tehnikat enda kasuks tööle panna. See on vahva ja äge.
Laienemise mõttes ka – ma näen, kuidas üksinda ei saa kõiki vidinaid ära kasutada, on
vaja tervet meeskonda kaasa mõtlema ja töötama. See on see, mis mul paneb
raamatupidamise juures silmad särama, kui ma näen, kuidas tehnoloogia enda kasuks
tööle panna, teha asju paremini, kiiremini ja lihtsamini.
Helari: Kui mina raamatupidamist õppisin, tuli juba andmeid arvutisse sisestada, kuigi
arvutati ka paberil. Kes mind teavad, siis mulle ei meeldi lolluste peale aega kulutada. Ma
pigem süvenen algul rohkem, teen asja põhjalikult selgeks ja tööprotsessi optimaalseks.
Kusjuures ma räägin seda ka klientidele, kuidas asju efektiivsemalt teha. Selleks peab
kuuks ajaks mugavustsoonist välja astuma, kuna kümme aastat on asju tehtud teatud
viisil. Aga 99 protsenti juhtudest öeldakse pärast, et see oli õige asi, mida sa soovitasid.
Aga tagasi enda juurde tulles, siis kui ma keskkooli lõpetasin, soovitud erialale ülikooli ma
sisse ei saanud. Siis läksin majanduskooli ukse taha, kus oli raamatupidajate vastuvõtt.
Ma olin seal ainke mees! Loomulikult keerasin jalapealt ringi ja läksin ära. Lõpuks õppisin haldusjuhtimist ülikoolis. Mis osutus ülimalt nüriks, sest ma olen elu aeg teadnud, et
minust riigiametnikku ei saa, mu mõttemaailm on liiga teistsugune selleks. Ja kõige
huvitavam õppeaine oli hoopis raamatupidamine. Ja nii ma hakkasingi sellega otsast
pihta kooli kõrvalt ühes büroos raamatupidaja õpilasena. Ja mulle see töö meeldis! Mitte
küll arvete sisse toksimise kindel rutiin, seda ma väga ei talu, kuid see osa tööst ärgitas
mind otsima lahendusi, kuidas selliseid tegevusi automatiseerida.
Ja ma ka nägin erinevaid ettevõtteid, mõistsin nende probleeme ja minu maailmapilt
avarnes. Kusjuures kui sa omad teadmisi raamatupidamisest, teeb see elu ettevõtjana
lihtsamaks. Mul pole siiani selle vastu midagi, kui ma pean olema enda raamatupidaja.
Miks on raamatupidaja nii-öelda naiste amet, kui tugevalt see soostereotüüp paika
peab?
Ulvi: Traditsiooniliselt on raamatupidamine olnud meeste ala. Ja mujal on see endiselt
meeste ala. Välja arvatud Ida-Euroopas. See on sellepärast nii, et seda ametit hinnati
nõukogude ajal vähe, palgad olid üliväikesed ja kus on palgad väikesed, sinna lähevad
tööle pigem naised. See oli alamakstud ala ja suure vastutusega. Kui ma käisin koolis,
hirmutati meid sellega, et kui üks rubla on vahet, siis sa lähed kinni. Kui bilanss ei lähe
kokku. Ja siis tekkis mul trots, et mis mõttes sa lähed mingi mõttetu rubla pärast vangi,
loomulikult ma ei lähe raamatupidajaks! Liiga suur vastutus selle palga juures. Ja see on
terve Ida-Euroopa eripära. Ja nendes maades on raamatupidamistöö hinnad ka
madalamad.
Kui ma käin Grow grupi kohtumistel, siis büroosid juhtivad naised on seal kõik Ida-
Euroopast. Ja Hiinas on see ka naiste ala, vist ka samadel põhjustel, aga ma ei oska seda
täpsemalt kommenteerida.
Helari: Meil kahepeale kokku pole ühtegi meessoost raamatupidajat.
Ulvi: Mul on olnud. Aeg-ajalt.
Helari: Tööl ka?
Ulvi: Jah.
Helari: Ma pole küll näinud.
Ulvi: Aga see naistetöö aspekt, see on suhtumine ja seda täna ei muuda. Kassapidajad ja
raamatupidajad on suures pildis naised. Aga eks see mingil ajal hakkab muutuma, kui
andmesisestustööd on veel vähem ja rohkem on tarka tööd. Sest raamatupidamine
suundub sinna, et on vaja digiteadmiste ja analüüsivõimega inimesi ja vähem
andmesisestajaid.
Lugesin ükskord teooriat, kuidas leida hea raamatupidaja. Anna kandidaatidele
loominguline ülesanne ja vali välja kõige kehvem sooritaja. Siis on kindel, et
raamatupidaja ei hakka tagaselja oma peaga oma kasuks mõtlema…
Ulvi: Meil selliseid töötajaid ei ole. Meil on kõik loogilised ja loomingulised.
Helari: Öeldakse tõesti, et raamatupidaja ei tohi olla loominguline….
Ulvi: Tegelikkuses see ei vasta tõele! Siin peab olema päris palju loomingulisust inimese
sees, mis puudutab kellegi maksu- ja kuluarvestust, siis läheb seda loomingulisust tarvis.
See pole kuivikute töö, kuigi kuvand on endiselt selline, et raamatupidaja on kuivikust
keskealine naine. Mullegi öeldakse, et oi – sa ei näe üldse välja nagu raamatupidaja!
Helari kohta saab sama öelda. Äkki me sellepärast teemegi asju teisiti, sest ei näe välja
nagu stereotüübid.
Helari, on sind siis imelikult vaadatud, kui sa raamatupidajana mõne firma
kontorisse astud?
Helari: Ma ei mäleta väga seda aega, kui ma läksin oma esimese tööandjaga kuhugi
ettevõttesse ja mind tutvustati kui tulevast raamatupidajat. Ma ise ei tundnud seda tol
hetkel. Kui ma täna lähen kuhugi, siis ettevõtte juhina ja siin on elementaarne, et olen
mees.
Varasemalt, kui põhitöö oligi raamatupidamine, siis vaadati küll seltskonnas huvitavalt.
Aga inimesed, kes ei tea, mida raamatupidaja tegelikult teeb, kujutavad seda tööd
hoopis teisiti ette. Et mis see siis on, toksid arveid sisse? Tegelikult on see vast kolmandik
raamatupidaja tööst. See pole raamatupidamine, see on andmesisestus. Ja inglise keeles
on kaks erinevat sõna “bookkeeper” ja “accountant”, need ongi kaks erinevat ametit.
Ja meie raamatupidaja on saksa “buchhalteri” otsetõlge ja vene keeles ongi
raamatupidaja saksa päritolu võõrsõna. Igatahes – kes on tänapäeval selline
raamatupidaja, kelle võtaks kohe tööle?
Ulvi: Mul tuleb esimesena kohe meelde proaktiivsus. Raamatupidaja kõlab nagu peaks
raamatuid, nagu oleks raamatukoguhoidja, oled üksi ja kellegagi ei suhtle.
Raamatupidaja peab suhtlema, olema avatud inimene. Ütleb, mis talle ei meeldi ja mis
talle meeldib. Ja hea õppija, elukestev õpe käib selle töö juurde tänapäeval, sa pead
olema valmis uusi võtteid juurde õppima, see annab karjäärile hoogu juurde ja teeb töö
lihtsamaks. Vanadesse harjumustesse kinni jäämine ei vii edasi. Ja mõned paraku ei
suuda õppida.
Helari: Klienditeenindaja osa on raamatupidaja töövoos päris palju, aga seda on raske
õpetada. Kerge on õpetada käibe- või tulumaksuseaduste nüansse, suhtlusoskust mitte.
Aga see on oluline, nagu ka kliendi mõistmine, et me ei tee raamatupidamist endale,
vaid teenust talle. Ja see mõtteviisi muutus käib paljudel inimestel raskelt. Aga kui sa
pakud kliendile teenust, mis teda ei kõneta, on see teenus lühiajaline.
Ulvi: Kliendist aru saamine, kas ja kui palju me saame tema probleeme lahendada, see
on tähtis. Muidugi saaks lahendada kõiki tema probleeme, aga osade probleemide
lahendamise eest pole kliendid veel valmis maksma.
Aga kuidas on muutunud raamatupidaja ülemuseks olemine, näiteks viimase kahe
aastaga?
Ulvi: Viimase kahe aastaga? Näiteks on meil alati olnud kodukontori võimalus ja mul on
olnud raske selgitada nii töötajatele kui klientidele, et videokõne on väga okei asi. Ma
nägin jubedat vaeva! Selles mõttes olen ma hästi tänulik koroonaviirusele.
Me teeme korra kvartalis töötajate rahulolu uuringuid. Ja kui koroona hakkas, tõusid
näitajad lakke. Nad said olla veel rohkem kodus ja see andis positiivse efekti. Mingi aja
pärast aga tekitas vastupidise efekti, et nüüd tahaks tulla juba tööle tagasi. Et täna on
see soodustus, kui töötajad saavad käia kontoris. Vanasti oli vastupidi. Jah, me pakume
oma töötajatele kontoris töötamise võimalust.
See kõlab naljakalt.
Helari: Aga nii see on praegu. Kuid kui me võtame nüüd olukorra turul, siis koroona ja
sellest tingitud majandusraskused panid ettevõtteid mõtlema, kas neil on vaja oma
raamatupidajat palgal hoida või tasub raamatupidamist teenusena sisse osta. Et turule
annab praegune aeg kindlasti hoogu juurde.
Ulvi: Ja me näeme oma ettevõtte pealt, et annabki hoogu juurde. Me nägime seda ka
eelmise kriisi ajal, et see turg ei lange ära.
Kuulge, aga siis võib ju öelda, et raamatupidamine on moodsa hipsteri unistuste
amet – tööta kust tahad ja millal tahad, loevad ainult tähtaeg ja töö tehtud saamine?
Ulvi: On küll. Kusjuures meil on nüüd ka uus kontor. Selle kujundamisel lähtusime, et ta
näeks pigem välja nagu idufirma hipsterlik kontor, kui selline tavaline kontor.
Helari: Mina olen seda aastaid öelnud töötajatele, et minu jaoks on see okei, kui te lähete
pimedal ajal Hispaaniasse ja teete oma tööd sealt. Ma ei näe ühtegi takistust. Meil on
olemas kõikvõimalikud sidevahendid.
Minu jaoks on alati oluline meeskonna tunnetust, et kui ei kuule ja ei näe teisi, siis sa
nagu kaod meeskonnast ära. Aga kui suudad seda hoida, siis kindlasti on see
asukohavaba töö.
Ulvi: Peab ainult klientidele soovitama digilahendusi, et ka nemad saaksid võimalikult
lihtsalt arveid ja dokumente edastada. Me ise tunnetame, et meil on selline äge
digifirma, mitte paberfirma.
Ja inimesed tahavad tööle tulla? Mida see neile annab võrreldes kuhugi palgaliseks
raamatupidajaks minemisega?
Helari: Vanasti oli arvamus, et bürood maksavad raamatupidajale kõige madalamat tasu
ja tööd on palju.
Ulvi: Ja koheldakse halvasti. Selline kuvand on olnud büroodel seni. Aga see kuvand on
muutumas, et just raamatupidamisfirmad on ägedad. Ja neisse tahetakse tulla tööle
rohkem, kui minna kuhugi raamatupidajaks. Ja näeme just suuremate büroode põhjal,
et see ägeda koha kuvand on peale tulemas. Meil on ka rohkem erinevaid juhtumeid, siin
ei hakka kunagi igav.
Helari: Sul pole kunagi sama päev. Kogu aeg elu muutub, kliendid muutuvad. Kuigi mul
on ka kliente aastast 1997. Aga kõik muutub, tulevad uued digilahendused,
maksuseadused muutuvad. Inimene, kes tahab areneda, tema tuleb pigem
raamatupidamise büroosse tööle, kui inimene, kes tahab mugavalt oma palga välja
teenida. Siin peab arenema, ei saa vana rasva peal tiksuda.
Ulvit ja Helarit küsitles vabakutseline reklaamikirjanik-sisulooja ning endine Eesti
Päevalehe ajakirjanik Mart Niineste.